Tegevusterapeut – nähtamatu võtmeisik alternatiivkommunikatsiooni (AAC) maailmas

Alternatiivkommunikatsioon (AAC) on palju enamat kui pildikaardid või häält loovad seadmed. Tegemist on tervikliku suhtlemise ja osaluse süsteemiga, mille keskmes on mitme eriala koostöö. Sageli seostatakse alternatiivkommunikatsiooni esmalt logopeediga, ent eriti siis, kui suhtlemist takistavad liikumis-, taju- või nägemisraskused, muutub ka tegevusterapeudi roll otsustavaks.

Tegevusterapeut on inimese tegevusuvõime spetsialist ning tegevusteraapia on rahvusvaheliselt tunnustatud tervishoiuvaldkond, mille peamine eesmärk on toetada inimese tegevusvõimet ja suurendada tema iseseisvust ning osalust igapäevaelus. Tegevusteraapia keskmes on tähenduslikud tegevused – kõigest, mida inimene igapäevaselt teeb ja mis pakub talle sisu või kuuluvustunnet, näiteks enese eest hoolitsemine, õppimine, töö, mäng, sotsiaalne suhtlus ja vaba aja tegevused. Tegevusterapeut hindab iga inimese individuaalseid vajadusi ja toimetulekut, tuvastab kitsaskohad ning aitab seada eesmärke, mis toetavad inimese arengut või taastumist. Hindamine võib hõlmata intervjuusid, vaatlust, standardiseeritud teste ja koostööd perega, misjärel koostatakse individuaalne teraapiaplaan. 

Miks tegevusterapeut kuulub alternatiivkommunikatsiooni meeskonda?

Alternatiivkommunikatsioon (AAC) on paljude jaoks eluliselt tähtis tee eneseväljenduseni, kuid tõeliselt efektiivseks saab see siis, kui see on lõimitud inimese igapäevasesse ellu, toetades tema iseseisvust ja osalust kogukonnas. Just siin tuleb mängu tegevusterapeudi unikaalne roll. Tegevusterapeut ei keskendu mitte ainult konkreetsetele suhtlusvahenditele, vaid töötab koos teiste spetsialistide ning perega selle nimel, et iga inimene leiaks enda jaoks kõige sobivama suhtluse viisi ja õpiks seda kasutama nii kodus, koolis kui vabal ajal.

Tegevusterapeudi teadmised ja oskused aitavad avada uusi võimalusi – olgu tegemist lapse, täiskasvanu või vanemaealisega, kel on raskusi suhtlemise, liikumise või tajumisega. Terapeut vaatleb inimest tervikuna, kaardistab tema tugevused ja takistused ning aitab neid ületada praktiliste, igapäevastes olukordades toimivate lahendustega. Selleks kasutab tegevusterapeut holistilist lähenemist: ta hindab kasutaja motoorseid, sensoorset ja kognitiivset võimekust ning keskkonna mõju suhtlemisele. Samas seisab ta ka selle eest, et suhtlusvahendid ja -keskkond oleksid füüsiliselt ning sensoorikalt võimalikult kättesaadavad.

Näiteid, kuidas tegevusterapeut alternatiivkommunikatsiooni kasutamisel abiks saab:

• Abistab sobiva suhtlusvahendi leidmisel ja kohandamisel: Uurib, kas inimene saab ise kasutada suhtlusvahendit puudutuse, silmavaate, lüliti, klaviatuuri või muu abiga ning leiab vajadusel abivahendi (nt silmajälgija, käetoed). Õpetab esemelist kommunikatsiooni (tugiesemed): Kui piltide taju on keerukas, jagab suhtlust eseme kaudu – nt annab lusika märgiks, et on aeg söömiseks; soki, et minna riietuma
• Hindab ja arendab motoorseid oskusi: Näiteks õpetab lapsel arendama sõrmede eristamist, käe-silma koostööd ja stabiilset kehahoidu, et laps saaks ekraanilt valida pilte või tähti.
• Seab suhtlus- või päevaplaanid visuaalsel kujul: Koostab lapsest ja tema igapäevast fotodest või sümbolitest päevaplaanid ning suhtlustahvlid, mis aitavad tal paremini tegevusi mõista ja turvaliselt eneseväljendust kasutada.
• Kohandab keskkonda: Valib seadmele või suhtluspaneelile parima koha, vajadusel reguleerib valguse, mürataseme ja istumisasendi optimaalseks.

• Juhendab pereliikmeid ja õpetajaid: Näitab peredele ja tugiisikutele, kuidas kasutada suhtlusraamatut või seadmeid kodus ning annab nõu, kuidas motiveerida suhtlemist igapäevastes tegevustes.

Kõige olulisem on, et tegevusterapeut aitab muuta suhtluse ja abivahendi kasutamise loomulikuks osaks inimese igapäevasest elust ja arengust, mitte ainult suhtlemist toetavaks teraapiategevuseks

Koostöös sünnib parim tulemus

Parim alternatiivkommunikatsiooni (AAC) tugi sünnib alati koostöös – meeskonnas, kuhu kuuluvad tegevusterapeut, logopeed, eripedagoog, õpetaja, rehabilitatsioonispetsialistid ja loomulikult pere. Just selline tihe, igapäevane infovahetus ja ühised eesmärgid loovad pinnase, kus AAC-st saab tõeliselt elumuutev tugi, mitte lihtsalt tehniline lahendus. Tegevusterapeudi roll on siin keskne: tema loob tingimused ligipääsuks, kohandades nii vahendeid, keskkonda kui tegevusi, samal ajal kui logopeed toetab keelelist arendust ja õpetaja igapäevast rakendamist – ainult üheskoos on tulemused tõeliselt jätkusuutlikud.

Reaalsuses võib juhtuda, et AAC võimalust ei pakuta kohe või piisava põhjenduseta: paljudel Eesti tegevusterapeutidel on spetsialiseerumised näiteks laste, täiskasvanute või eakatega töötamisele, sensoorsele integratsioonile, ortopeedia või vaimse tervise valdkonnale. See tähendab, et iga terapeut ei pruugi olla põhjalikult kursis alternatiivkommunikatsiooni maailma parimate praktikatega või pole tal sellealast kogemust. Teinekord proovib spetsialist algul hoopis muid sekkumisi või pole veel toimunud piisavat koostööd logopeedi, pere või eripedagoogiga – tulemuseks on, et AAC võiks jääda osa terviklikust abiprogrammist, ent jääb soiku.

Kui märkad, et suhtlemisraskused püsivad, ent spetsialistid või meeskond alternatiivkommunikatsiooni ei paku, tasub alati ise küsida ja arutada:

• Kas oleks võimalik proovida mõnda suhtlust toetavat abivahendit (nt pildid, suhtlusraamat, rakendus)?

• Kas võiks kaasata täiendavalt logopeedi või AAC-kogemusega nõustaja?

• Milliseid võimalusi on veel suhtlemise kergendamiseks olemas?

Ka tegevusterapeudil ei ole alati kõik vastused, kuid tema kutse-eetika nõuab, et ta toetaks oma klienti just temale sobivat vahendit otsides – ja tänapäeval tähendab see üha sagedamini ka digilahendusi ja alternatiivkommunikatsiooni kasutamist. Eesti kogemus näitab, et spetsialistid ja pered tegutsevad sageli endiselt üsna eraldi, mitte päriselt ühtse meeskonnana. See killustatus vähendab lahenduse igapäevast kättesaadavust: uuenduslikud lähenemised jäävad kasutamata, sest puudub ühine visioon ja koostöö.

Lisaks toob erivajadustega inimeste arvu kasv, spetsialistide nappus ja suur töökoormus kaasa selle, et terapeudid peavad jagama end mitmete klientide vahel. Sekkumised muutuvad lühiajalisemaks ja fragmentaarseks ning nende mõju sõltub sageli perede aktiivsusest ja järjekindlusest. Kui vanem või hooldaja tunneb, et suhtluse areng on takerdunud, on just tema teadlikkus ja osalus võtmetähtsusega, et koos meeskonnaga mõelda läbi, mida ja kuidas võiks uuesti või teisiti katsetada.

Mida siis pere teha saab?

• Ole aktiivne oma lapse või hoolealuse eestkõneleja ja esita spetsialistidele oma suhtlemisvajadused võimalikult selgelt.

• Uuri ja küsi, kuidas meeskonna liikmed (sh tegevusterapeut, logopeed) omavahel infot vahetavad ja tegevusi planeerivad.

• Ole rahulik ja järjekindel – vajadusel kaasake tugiisik, õpetaja või juhtumikorraldaja; juba üks ühine arutelu viib lahendustele palju lähemale kui fragmentaarne tegutsemine.

• Toeta kodus suhtlemiskatsetusi erinevates oludes ja inimestega – nii kinnistuvad uued oskused ka väljaspool teraapiat.

Pere järjekindel huvi, avatud suhtlus ja katsetamisvalmidus aitavad alati jõuda lapse või hoolealuse jaoks parima lahenduseni. Ja kui (digi)vahendid on veel valimisel, siis alternatiivkommunikatsioonirakendusi saab ka riskivabalt proovida – näiteks Spiikerit saab kasutada 2 kuud täiesti tasuta, olles nii praktiline, soodne ja turvaline viis uue suhtlusvõimaluse leidmiseks. Vaata lähemalt: www.spiiker.ee